Tere!
Sellest, mis me Tuulega kõik korda saatsime võib, olgugi, et pisut tsenseeritud verioonil, lugeda siit: http://fromtallinntospain.blogspot.com.es/ , mina aga tahan rääkida hoopiski millestki täiesti imeliselt, erilisest, suurepärasest.

Palma, Mallorca
(ausalt, nii nagu see oli)

Paar tundi enne seda, kui mu armas Tuule Tallinna (Helsinki) poole lendu alustas, läksin mina hoopiski Mallorcale. See oli täiesti spontaanne otsus suhteliselt läbimõtlemata ja üleüldse kahtlane. Kutsus mind külla Paky, kes ilmselt isegi ei arvanud, et ma lähen, aga teadagi, et selliste asjadega ei maksa nalja teha.  Ryanairis leidsin ilusti endale akna alla koha, kuid terve lennu ajal (1h 35min) ei suutnud ma muud mõelda, kui et wtf, Helery, 200 eurot, et minna kuhugi saarele inimese juurde keda sa pole aasta aega näinud? Proovisin siis keskenduda sellele, et uus ja põnev ja kogemused jne. Paky ise oli tööl, kui mu lennuk 22 ajal Palmasse jõudis ning see tähendas seda, et ma pidin ise lihtsalt aadressi järgi üles otsima restorani, kus ta töötas. Täiesti ilma suurema vaevata ledsin bussi ja astusin pool tundi hiljem Paky restorani (Aquiara, http://aquiara.es/website/) sisse. Paky ise ei ole ilus naine, aga kõikide nende inimestega, keda ma siin kohanud olen, olen mõistnud, et see välimine on tõesti viimane asi, mis loeb. On nii palju muud olulist ja pealegi, kui inimest tundma õpid, ei näe sa temas enam seda füüsilist poolt.
Esimene õhtu kohtusin tema töökaaslastega. 3 Argentiina tüdrukut, naist õigemini, minu sõprusringkonna vanus siin on millegi tõttu koskil 30ne ringis ja see mulle sobib. Flavia, Candelaria ja Daniela. Kõik omamoodi imelised. Paky lõpetas kuskil 2 ajal ja läksime kõrvale Iiri pubisse, Shamrocki (http://www.shamrockfunplace.com/), istuma. Kohtusin Patrickuga, bouncer/biker dude/"I work for the government as a computer engineer and I'm a bouncer to occupy myself at night not to get into trouble". Näeb välja nagu mees, kellest tänaval eemale hoiaksid, jookseks võib-olla isegi teises suunas, aga ta oli tõeline teddy bear. Kohtasin veel mingeid inglasi, üks prantsuse daam üritas mulle iga hinna eest oma poolpurjus sünnipäevalisest sõpra pähe määrida, rääkides ta basseinist (mis ma järgmisel õhtul tõdesin, oli vale) ja toredast iseloomust ja muustki. Oli naljakas, tüüp andis mulle oma visiitkaardi ja kutsus järgine õhtu peole ka.
Koju jõudsime kuue ajal. Mainin, et siin oli nädalavahetusel kuumalaine, thank god, et ma Granadast, kus kell 9 ajal õhtul oli 45 kraadi, mere äärde ära sain. Niiskus teeb küll kliima raskemaks, aga anyway on seal parem. Magasin rõdul, värskes õhus, hommikul läks tapvalt palavaks.
Kuna Paky pidi tööle minema jälle, otsustasin ma üksi randa minna. Jõudsin umbes pool tundi jalutada, kui mööda sõiitis safaritaolises sahtises autos mees ja lehvitas mulle. See tegi tuju kohe heaks ja paar minutit hiljem tuleb sama tüüp tagasi: "Tahad randa minna?" Heites kõrvale kõik oma eestlasele omase ettevaatuse ütlesin naeratusega jaaaaa ja hüppasin autosse. Argentiinlane (I see a pattern here), massöör, vetelpäästja, jalgpallur. Sõitsime mööda linna ringi, et ma seda veits näeks ja siis läksime randa. Imeilus, perfektne, liiv, meri, taevas. Tšillisime paar tundi seal ja siis ma ütlesin, et pean oma sõbranna restorani minema, et lõunat süüa. Kutsus mind enda juurde, keeldusin, kaks põsemusi ja läksime lahku. Mitte mingeid probleeme, kui siis ainult see, et ma ei saanud John Fowlesi "Liblikapüüdjat" lugeda.
Siesta vist? Ei mäleta.
Igastahes, õhtul, kui Paky jälle tööle läks, läksin mina öist linna uudistama. Kõndisin tund aega (mille jooksul vaid üks tüüp mind oma tallu ratsutama kutsus) ja ledsin armsa restorani, kus süüa. Lugesin, kuulasin muusikat, nautsin. Provolone ja kitsejuustusalat. Tagasiteel eksisin ära. Uitasin linnas 2 ja pool tundi ringi. Leidsin sealt ka väljas asuva liuvälja (kuidas see jää jää on?!). Kella 1 ajal jõudsin  Aquiarasse tagasi, rääkisin tüdrukutega juttu, tõrjusin tantsida tahtvat 80ne aastast meest, jõin tema kulul õlut (terve reisi jooksul maksin vist 2 joogi eest). Paky lõpetas, läksime Shamrocki. Flavia ja Daniela tulid ka. Rääkisin Patrickuga juttu, Rafa kõrvetas suitsuga mu jalga, kõrvalt lauast inglased pakkusid jägerishotte. Võtsin vastu, kõik ülejäänud joogid nende kulul. Tuli välja, et see oli sama mees "basseiniga" eelmisest õhtust. Tantsisime kõik nagu segased, üpris pujus. Flavia läks koju, Pakyl hakkas halb, temagi läks koju. Mina ei olnud nõus veel alla andma. Jäin Daniela ja inglastega. Pidu lõppes kell viis, Daniela läks koju, mina inglaste juurde. Hommikul kell 10, pärast välljateenutud dušši läksin Hard Rock Cafesse hommikust sööma. Siis koju magama. Paky läks tööle ja kui ta tagasi tuli, otsustasime, et parim ravi pohmaka vastu on rand. Parim otsus. Õhtul ostsin endale subwayst võiku ja istusin pingile, katedraali kõrvale, lugema. Õhtu piirdus vaid ühe õllega, Paky oli omadega läbi. Viimane päev, täna, läksin üksi randa. Lihtsalt wonderful. Istusin kohvikusse, jõin vett. Läksin Pakyle vastu. Goodbye kisses 3le imelisele inimesele, kes mulle 2 päevaga nii armsateks said (kuidas see võimalik on?), koju, duši alla ja bussi peale, Paky läks randa.
Reisi ajal olin tusane ja mossis, et tahtnud ära minna. See oli minu jaoks paradiis. Palma on see koht, kuhu ma kunagi maja ostan, et murede eest põgeneda. Ma armusin jäägitult sellesse saarde ja linna. Granada tundub praegu kui Abjapaluoja. Kui vähegi võimalik, lähen järgmine suvi sinna tööle, kasvõi tasuta.
Kolme päeva pärast tuleb 40ne kraadine temperatuurimuutus. Juba ootan, pidevast tähelepanust on veidi kõrini ja ma tahan Kõud näha.

Muideks, Joan Miro suri Palmas.

Imeilus Daniela

Shamrock badass Patrickuga 

Promenaad

Katedraal

Palma, I love you.